Ristik › Artiklid › Henrik Normann
Henrik Normann
"Ristsõnad on positiivne meelelahutus"Ristsõnad on meelelahutus ja see ongi positiivne, arvab Henrik Normann – armastatud saatejuht ja koomik, üks “Pühapäevitaja” vedajaist, keda tuntakse muu hulgas ka Valduri kaasa Maiena ning uue popi kooliseriaali habemiku direktorina.
Alguses soostub Normann jutuajamisega hubases Hiiu õlletoas, leiab aga õige pea, et tegelikult tuleks vestlust jätkata hoopis taeva all hõljudes, väikelennuk Cessna pardal. Miks? Sest Normann armastab üle kõige lendamist. Ja vaatepilti, mis lennates avaneb – Eestimaa kirju puslena pilvepiiril viibija pilgu all lahti rullumas.
Muidugi armastab Normann ka eestlasi, kes on tema meelest kihvt ja võimekas rahvas ning võiks ometi kord lõpetada oma igavese alaväärsustunde põdemise. Siiski ei roni Meistriristiku toimetaja ja fotograaf lennukisse vaid selleks, et Eestimaa ilu imetleda. Plaanis on vestelda sellistel abstraktsetel teemadel nagu tarkus ja mälu ning veidi täpsemalt ka ristsõnadest ja mälumängudest.
Normann ütleb kohe algatuseks, et ei pea ennast targaks inimeseks, küll aga selliseks, kel on alati oma arvamus. “Oma arvamus on see, mis teeb ellujäämise võimalikuks, aitab olulist ebaolulisest eristada,” ütleb ta.
Miks on aga inimesel vaja mälu? See küsimus on Normanni meelest sama hea kui pärida, miks meil on vereringe. Siiski, kui kõige üldisemal tasandil on mälu vaja ehk selleks, et mõista, miks me ei ole loomad ning milline kultuuripärand meil on, siis konkreetsem faktimälu on igaühe oma asi – kes viitsib, see treenib.
Ristsõnad on fun
Seda, et ristsõnad oleksid üks mälu treenimise vahend, Normann ei usu. “Vaevalt et keegi neid selle pärast lahendab.” Ristsõnad on fun (maakeeli lõbu) ja meelelahutus, need annavad lahendajale positiivse emotsionaalse kogemuse,” arvab ta.
Normann ei pea ennast “kõige geniaalsemaks lahendajaks”. “Ita Everi tunnen ära ja iseenda ja kui on küsitud kulda, siis oskan ruutudesse “Au” kirjutada,” viskab naljamees vimkat. (Tõe huvides olgu öeldud, et teda intervjueerides ei saagi alati aru, mida ta tõsiselt mõtleb ja mida mitte. Humorist ju. – K. K.) Ja lisab samas, et imetleb oma näitlejaist kolleege, kes on võimelised ringreisidel suure hunniku ristsõnu läbi purema.
Andunud ristsõnafänn on ka Normanni ema, kes poja sõnul “lahendab neid ikka massiliselt”. Hoolimata usinast vastuste ärasaatmisest pole talle aga veel auhinnaõnn naeratanud. Seepärast otsustas hea poeg Henrik emme Ameerikasse viia – preemiaks usina ristsõnade lahendamise eest.
Telemäng kui Jüriöö ülestõus
Normann on staažika saatejuhina vedanud mitmeid telemänge (näiteks “Kooli TVd” või saadet “Reisile sinuga”). Ühtki telemälumängu ta küll juhtinud ei ole aga ikkagi tahaks talt küsida, kes on tema arvates need inimesed, kes kaamerate ette oma teadmisi proovile panema tulevad.
Normann arvab, et julgem osa Eesti rahvast. “Telemängu minek on nagu Jüriöö ülestõusu korraldamine,” võrdleb ta. Mitte sellepärast, et telemängus osalemine oleks halb, vaid sellepärast, et see nõuab julgust millegi hea kordasaatmise nimel tundmatus kohas vette hüpata, nõuab tulevikunägemust, mille nimel end liigutada.
Ometi on inimesi, kes telemälumängudes osalejaid kritiseerivad (näe kui rumal, mis ta sinna ronib!). “Tead kui kerge on kritiseerida, aga kui raske on Jüriöö ülestõusu teha,” ütleb Normann, kelle sümpaatia kuulub igal juhul riskijulgetele.
See, et mõni asi vahel untsu läheb, ei tähenda midagi. “Eestlastel peavadki pooled asjad metsa minema, neil ju kolm neljandikku maast metsaga kaetud.”
Viimase väite kinnituseks libiseb lennuk üle Pääsküla raba, mis tundub ülalt paras lahmakas mets olevat. Mis siis veel Alutagusest rääkida!
Muide, kas Valdur ja Maie võiksid mõnes telemälumängus osaleda? “Aga loomulikult,” arvab Normann. “Eesti telemängud on valdureid ja maiesid otsast otsani täis.”
Vahepeal on me lennuk sooritanud pika tiiru Harjumaa kohal. Teinud kaari, mis panevad arvama, et maa on viltu, liuelnud väljalülitatud mootoriga nagu raudne langevari, sööstnud mõnusalt madallennult järsku taevasse. Nüüd paneb lennuk kodusel heinamaal rattad taas maha. Oleme kogenud nii närvikõdi kui ka joovastust uuest kogemusest. Tegelikult, usun ma, saab Tõelise Lennutunde kätte igaüks, kes tegeleb millegi enda jaoks meeliköitvaga, kas või ristsõnade lahendamisega.
Tekst: Katrin Kurik
Foto: Priit Palomets
Meistriristik 6/2003 (Oktoober)