Ristik › Artiklid › Hardi Tiidus
Hardi Tiidus
Entsüklopedisti, tuntud-hinnatud antiikajaloo ja eriti Rooma ajaloo huvilise ning viljaka tõlkija Hardi Tiiduse (8.11.1918–21.03.1999) lahkumisest on möödunud seitse aastat.Vana Hõbe
Entsüklopedisti, tuntud-hinnatud antiikajaloo ja eriti Rooma ajaloo huvilise ning viljaka tõlkija Hardi Tiiduse (8.11.1918–21.03.1999) lahkumisest on möödunud seitse aastat. Ta elas kõrge eani ja paljud meist mäletavad, et teda hüüti Vanaks Hõbedaks (populaarse 135osalise telesarja “Vana hõbe” järgi). Samuti teati, et Tiidus elas kuulsa põhimõtte carpe diem kohaselt – ta püüdis ja nautis päeva. Hardi Tiidus oli inimene, kelle suurust osati hinnata juba tema eluajal.
Suureks hobiks olid Tiidusele ka ristsõnad. Räägiti, et talle tähendas nende lahendamine pelgalt ruutude täiskirjutamist. Sest ta teadis palju.
Eurovolinik Siim Kallas, kes oli 70.-80ndatel 13 aastat Eesti Raadios kultussaate “Mnemoturniir” saatejuht, meenutab, et Hardi Tiidus treenis pidevalt oma mälu ja tal olid vaid endale teadaolevad süsteemid, kuidas midagi talletada. Peale suurepärase mälu oli Tiidusel ka silmapaistev analüütiline mõtlemine, mis lubas tal varasemate teadmiste valgusel õigeid vastuseid tuletada. Ja see oligi “Mnemoturniiri” peamine vürts ja võlu – vastuseni jõuti tuletamise, analüüsi ja eri faktide toel. Ja paradoksaalne, et isegi vale vastuseni jõudmise tegi väga nauditavaks pikk, erudeeritud ja huvitavate käänakutega vaidlus.
Esivõistleja raadios ja televisioonis
Mnemoturniir oli Eesti Raadios “Päevakaja” ja “Muusikalise tunni” kõrval üks kuulatavamaid saateid. Samadel aastatel kujunes mälumäng ka televisioonis (alguse sai tava 1967. aastal korraldatud Soome-Eesti mälumängust “Naapurivisa”) sedavõrd populaarseks, et naljalt sel ajal kodust välja ei mindud. Neis viktoriinides olid Eesti Reklaamfilmi tollase toimetaja Õie Heinmaa sõnul tõmbenumbriteks Valdo Pant ja Hardi Tiidus. Kindlasti mäletatakse ka Tõnis Laisaart, Toomas Uba ja Voldemar Pansot...
Neil aastatel hakkas ilmuma ka ENE ning siis vallandus lausa ülevabariigiline enesetäiendamise buum. Võistlejad jagasid peatükid omavahel ära – et kes millist studeerib. Sama hullus tabas ka vaatajaid. Iga uus telehooaeg tõi ekraanile uue mälumängu ja nii 18 korda.
Hardi Tiidus oli boheemlane, ent erakordselt distsiplineeritud inimene – ei hilinenud lindistustele ega telesaadetesse. Temast sai Eesti laskurkorpuse sümbol. Oli sõjaveteranide üritustel alati platsis, kandis mundrit ja laulis laval rahvalikke kupleesid. Tema musikaalsust kinnitas juba see, et ta oskas vilistada kõigi riikide hümne.
Võimud Tiidust ei armastanud
Hardi Tiidusest peeti alati lugu seltskonnas, sest ta oli asendamatu anekdoodivestja, armastas nalja ja napsi. Hardi Tiidus on öelnud, et kui inimlikkus on piim, siis huumor on koor sellel piimal. Tiidus oli alati elevil inimene. Tema teretus algas sõnadega: “No tere, vana kallis...”
Suured ülemused Tiidust ei armastanud. Siim Kallas peab põhjuseks Tiidusest õhkuvat vaba mehe vaimu, mis lihtsalt ei saanud kahe silma vahele jääda. Komistuskiviks sai Tiidusele ka ta piiritu naljalembesus ja huumor. Võimude usalduse teenivat Kallase arvates ära inimene, kes ei saa naljast aru, on umbusklik ja morn. Tiidus sellesse kategooriasse aga kuidagi ei sobinud. Ta ei sobinud nõukogude võimuga.
Tavaliselt püüdsid klubiliikmed “Mnemoturniiri” lindistusel vastata kaine peaga. Siiski juhtus kord, et eetrisse jõudis pudelist väljakallatava vedeliku vaevukuuldav mulin. Ja kohe seejärel Hardi hääl: “Kuule, vala mulle ka!”
Repliik oli jäänud lindilt välja lõikamata.
(Artiklis on kasutatud interneti, Elukirja ja Eesti Ekspressi kirjutisi)
Tekst: Sille Maksimov
Meistriritik 8/2006