Ristik › Artiklid › Anu Säärits
Anu Säärits
"Saan selle, mida väärt olen"Anu Säärits on Eesti Televisiooni sporditoimetuses töötanud juba kümme aastat. Et töö spordireporterina seitse päeva nädalas võtab kõvasti energiat, pole tal enam mahti tegelda nii suurt süvenemist nõudva hobiga nagu ristsõnad. Kui, siis harva. Allpool selgub siiski tõsiasi, et ristsõnadest pole Anu Sääritsal õnnestunud elus päris mööda käia.
Missugused olid esimesed kokkupuuted ristsõnadega?
Teise klassi juntsudena lahendasime tunnis ristsõna, mille tulemusena selgus, milline peab olema õpetaja. Oli midagi sellist:
H E A
E L A V
A
T U B L I
A B I V A L M I S
H A R I T U D
T A R K
L A H K E
I L U S
K
Kooliajal turuvarblasena tehtud tööde eest teenitud rahaga tellisin endale Spordilehe, kuhu kritseldasin sportlaste fotode alla nimesid. Kodus käis Säde, kus mind paelusid ajalooviktoriinid. Ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud ristsõnad haaras endale ema, kes lahendas kõigepealt ristsõnad ja alles siis hakkas lehte lugema. Minu osaks oli pärast ema lahendamist jäänud tühjade aukude täitmine. Erandiks olid sporditeemad. Ajakirjas Kehakultuur oli ristsõna eelviimasel lehel, hästi nähtav ja vahvate piltidega. Et õigeid vastuseid leida, uurisin erinevate MMide ja OMide protokolle. Nende ristsõnade lahendamine oli rõõmus ja tore tegevus. Svani nime ruutudesse kirjutades kujutlesin teda valges suusaülikonnas rajal liuglemas. Säärase kinopildi lõin ka teistest spordikuulsustest. Ja et taevakanaleid peale ETV tollal ei näinud, oli fotodega ristsõna tollal ülicool.
Missugune on suhe ristsõnadega praegu?
Peamiselt lahendan neid siis, kui ühest linnast teise kihutades aju tööst puhkust nõuab. Küll aga istub toimetuses minu vasakul käel kolleeg Priit Kuusk, kes päeva lõpuks on jõudnud teha ringi peale kõikide ajalehtede ristsõnadele. Mina eelistan siiski ajakirjade ja nädalalõpulisade ristsõnu. Neid harutama hakates tean, et jõuan tulemuseni. Iga päev jupike teha ei paku lusti. Pealegi olen selline tüüp, kes püüab vastuse leida kas või maa alt. Kui juba tegutsen, siis hirmsa hooga lõpuni. Raamatutki kätte võttes loen ikka hommikuni. Nii on kõikide töödega. Meeldib keskenduda ühele asjale ja jäägitult. Et prioriteedid on mul hirmus töökesksed, siis ristsõnade jaoks aega napib.
Missugust tüüpi ristsõnu eelistate?
Eelistan ristsõnu, mis aitavad meelde jätta spetsiifilisi termineid ja paremini mõista mingit ala. Näiteks kui ilmuks Eesti sõjaväge puudutav ristsõna, saaks pidevalt segi minevatest auastmetest ühe jutiga selge rea.
Hiljuti üllatas mind ülitoreda ideega klubi Fittest juht Vivi Salusaar, kes saatis kutse klubi sünnipäevale ristsõna vormis. Seda lahendades sain teada, millised üllatused mind sünnipäeval ootavad.
Mida ristsõnade lahendamine pakub?
Tavaliselt mõnusaid emotsioone. Näiteks saan imestada, miks üks või teine tuntud asi meelde ei tule, ja teisalt võin uhkusega hüüatada, et tean, tean, tean... Selline nuputamine ärgitab pead murdma teemade üle, mis harva leiavad igapäevaelus tee esiplaanile. Samuti on ristsõnades palju õpetlikku, need aitavad ka suhelda.
Meenub, kuidas 2003. a lendasin Koreasse suveuniversiaalile. Minu kõrval istusid sprinterid Henri Sool ja Martin Vihmann. Venitasime aega sirgeks ristsõnaga, kus küsiti ohtralt transpordi- ja ehitusala kohta. Need tõstsid märgatavalt TTÜ haridusega sprinterite tuju, mina aga sain tasuta sellealase loengu.
Mida arvate ristsõnade tulevikust?
Usun, et teadmishimuliste eestlaste huvi nende vastu ei rauge. See püsib, kuniks meid. Ristsõnad on ja jäävad kindlasti iga väljaande üheks väga armastatud osaks. Kindlasti mõjutab ristsõnade arengut arvutiajastu. Kuidas ja kui suurel määral, ei oska öelda. Ise ma portaalides ristsõnu lahendanud pole. Tundub kuidagi kummaline. Sama lugu on ajalehega. Klõpsutan arvutis ja viskan küll pilgu peale, kuid lähen lõpuks ja ostan ikka krabiseva variandi, sest selle lugemine pakub enam naudingut.
Kuidas sattusite ETVsse?
Proovisin 1990. aastate algul kätt esimeses kommertstelevisioonis, Tartu TVs. Ühel päeval saatsin sinna oma nägemuse TVst ja seejärel kutsuti mind koos paarisaja noorega katsetele. Vuristasin etteantud uudise maha ja mind valiti kümne paremini esinenud noore hulka. Seejärel viis tee mind Eesti Tvsse spordiosakonda
Kas olete rahul? Ei kahetse?
Ei, ehkki oleks olnud lihtsam tegutseda õpitud erialal. Lõpetasin TÜ kehakultuuriosakonna kehalise kasvatuse ja korvpallitreeneri erialal.
Spordireporteri ametist pole ma sugugi tüdinenud. Eesti sport muutub üha põnevamaks, sest võrreldes kuue-seitsme aasta taguse ajaga üritavad paljud meie sportlased end maailmas nähtavaks muuta. Pealegi kujutab ETV sporditoimetus endast töökat, hasartset ja vahvat generatsioonide kombinatsiooni. Parimad tegijad meie seast on 50-60aastased, kel turjal paras treeningbaas. Ei tea, kas ise ka nii kaua vastu pean, sest töö võtab tõesti palju energiat. Samas on aga tasu magus või nagu Jüri Jaanson ütles: “Saan selle, mida väärt olen.”.
Tekst: Sille Maksimov
Foto: Kroonika arhiiv
Meistriristik 1/2005