Mati Kaal
“Eelistan lahendada ristsõnu oma peaga.”Eesti ainukese, Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal (58) on mälumängude ja ristsõnade tõmmet tundnud kogu elu. Tema kooliajal oli mälumäng lausa kuum teema. Vahepeal osales Mati isegi Kuku raadios tarkade klubi töös, et tiim loodusküsimustega puusse ei paneks.
“Omal ajal jälgisin mälumänge usinamalt,” tunnistab Mati Kaal, “kui need aga muutusid rohkem sportlikeks turniirideks, kuivadeks ja mõõdetuteks, kaotasid nad minu jaoks oma võlu.” Aegki on kiiremini lendama hakanud. Mati tunnistab, et töö ja paljude ühiskondlike tegevuste kõrvalt ei jää selleks huvitavaks hobiks aega. Kuid Vikerraadio “Mnemoturniiri” jälgimiseks katsub ta alati mahti leida.
Reisidel on ristsõnad alati kaasas
See-eest lahendab Mati abikaasa Virve ristsõnu kirglikult. Ja nii juhtubki, et ruutude täitmine lõpetatakse üheskoos. Kaks pead on ikka kaks pead. Pikkadel rongi- ja lennukireisidel on abielupaaril ristsõnad alati kaasas – aitavad need ju aega mõnusalt, kuid ka harivalt surnuks lüüa. Pealegi ei võta need õhukesed ajakirjad kotis palju ruumi. Vaja vaid kustutuskummiga pliiats tasku pista.
Mati ei poolda ristsõnasõnastike kasutamist. Need kahandavat lahendamise naudingut. “Asja iva on ikka sisulist infot juurde saada, mitte tuimi vasteid otsida.”
Sageli juhtub aga nii, et ristsõnadest saadava huvi ajel kiirustab ta raamaturiiuli juurde, et lugeda mõne kripeldama jäänud küsimuse kohta põhjalikumalt.
“Spordiküsimused on mulle kõige raskemad,” ütleb Mati. Kuid ega alati ole lihtne mõistatada ka loomanimesid, millega ei tohiks bioloogi-zooloogi haridusega mehel (ja seda Mati on) mingeid raskusi olla. Kuid vahel paraku on. Seda enam, et aeg-ajalt trükitakse uskumatult tobedaid loomanimesid, mis ka ristsõnakoostajate pilgu alla satuvad. “Siis võid küll ajusonga saada ...”
Mälumängude ja ristsõnade võlu aga peitub Mati jaoks selles, et need avardavad maailma – iga mälumäng või ristsõna aitab avastada midagi, mida enne ei teadnud.
Kõik loomad maailmas on huvitavad
Lasnamäe külje alt Õismäe külje alla Vene sõjaväe vanadesse ladudesse kolis loomaaed 1983. aastal plaaniga ehitada 87 hektarit 10–15 aastaga täis. Siis tuli aga Moskva olümpiamängude järel terves Nõukogude Liidus kultuuri- ja spordirajatiste ehitamise kümneaastane keeld. Ehitamine jäi küll toppama, aga see päästis tublisti loomaaia ilmet, mis oleks nõukaaegsete ehitustavade ja näotute materjalidega ära rikutud.
Nüüd saab Mati Kaalu sõnul ehitada küll tänapäevaste vahenditega, kuid see kõik võtab aega, sest ehitusmaterjalid on kallid. Samas on Euroopa Liidu loomaaedade direktiivides kehtestatud nõudmised, mida ei või eirata, kartmata loomade õiguste eest võitlejate pahameeletormi. “Tänavu lootsime saada loomaaia arendamiseks 20 miljonit, kuid saime 14,5 miljonit,” sõnab Kaal. See aga pidurdab arengut.
Mati Kaalule on kõik loomad maailmas huvitavad. Tallinna loomaaia pärliks aga peab ta kaljukitsi ja mägilambaid, nende arvukuselt ollakse maailmas San Diego loomaaia järel teisel kohal. Peale selle võib loomaaed kiidelda hästi sigivate kotkaste, raisakotkaste ja kurgedega ning sellega, et maailma tasemel koordineerib loomaaed Euroopa naaritsa probleeme.
Kuid midagi pole teha, loomaaia külalisi huvitavad kõige rohkem ahvid – nende puuride juures tungleb alailma inimesi. “Eks iseenda äratundmine neis elukates on see, mis ligi meelitab,” teab Mati.
Nii nagu õpetajatel on omad lemmikud, on Matilgi. Kõige südamelähedasem loom on amuuri leopard, kelle saatus talle aga praegu kõvasti peavalu valmistab ja mitte ainult talle – ärevuses on kogu maailma loodusesõbrad. Nimelt on selle looma viimasesse looduslikku elupaika Kaug-Idas kavandatud ehitada suur naftajuhe ja pole teada, kui palju Venemaa juhte nende haruldaste loomade (maailmas vaid 40-50 isendit) ellujäämine huvitab.
Tekst: Sille Maksimov
Foto: Priit Palomets
Meistriristik 4/2005